SUVEKOOLIS
TeisipÀev, 8. juuni. Saabusin eile.
Kohtusin vÀekate inimestega.
Etendus “VĂ”lusaar”. Kajakad. Ăks on vĂ”imalikult kĂ”ik. Sidusus.
LabĂŒrint. …rÀÀkimine – peegel – laulmine – pintseldamine…
NÔu Puu vÀike lavakast, nukud, kes seal sees olid ja pillid tulid vÀlja ning said poputatud.
PÀrlikee. KÔige olulisem on: miks teed ja mida tahad öelda? Plastika.
KolmapÀev, 9.juuni
Leigri lood. Kassarisse, Ă”itsevad kapsad, kuum pĂ€ikse ja sillerdav vesi. Merel olid luiged kel tiivad nagu purjed ja pilved taevas jĂ€llegi nagu luiged. VĂ€ga ilusad kivid ja vĂ€rskeis vĂ”rseis kadakad. Maitsekas supluspaus. JĂ€in bussis tukkuma. Ărkasin ududega rannas, kus vesi oli soe ja Ă”hk niiske ning jahe, udud liikusid, mĂŒstiline tunne unede piirimail.
SÔitsime paika, kus KÀrdla Nukuteatri maja oli varem olnud (Kerstil on maja loost nÀitus kokku pandud, kus mulgi au oli abiks olla). Vana trepp oli alles, kui kaunis, meelespeade vahel.
NeljapÀev, 10. juuni. Asun koduteele.
Soojas suvehommikus peatusin, kimp Ă”itsvat kortslehte. ĂlesĂ”it, sillerdused ja vooglevad udud.